1. Kelleks tahtsid sa lapsepõlves saada?
Tahtsin saada kosmonaudiks ja tahan siiani. Kõik läks kosmonaudi plaaniga sujuvalt kuni keskkooli lõpuni, siis tuli täita mingi edasiõppimise ankeet. Tüdrukud kirjutasid et tahavad õppida trammijuhtideks, poisid et tuukriteks, mina jäin endale kindlaks, tahan kosmonaudiks. Siis tuli kuri koosolek, direktor tõstis mind eriti esile, järgmises klassijuhataja tunnis anti kõigile mingi nõme teatmik kutsekoolide nimekirjaga, polnud pääsu, tuli uus amet valida, panin ennast seekord mesinikuna kirja aga läks kuidagi teisiti.
2. Hariduskäik. Millistes koolides oled õppinud ja milliste osa oma arengus hindad kõige kõrgemalt? ja miks?
Mul ei ole mingit haridust ehkki olen õppinud ja mitte vähe. Olen elukutseline autojuht, lõpetasin Rakvere 1. Keskkooli 1982, siis õppisin EPAs agronoomiat, TRÜs žurnalistikat, Tartu Teoloogia Akadeemias homileetikat aga külge jäi vähe. Põhjus selles, et haridus on mulle vastik, formaalne kali, eelistan sellele lugemust. Erinevalt õppeasutustest, millel pole mingit sisu võib leida mitmeid sisukaid raamatuid.
3. Milliseid ameteid oled pidanud ja kuidas hindad nende mõju oma vaimuloomele, tervisele ja perekonnaelule?
Olen töötanud teetöölise abilisena, abitöölisena põllutöödel, olen töötanud ajalehtedes, reklaamiagentuurides ja televisioonis, kõigest sellest on sitamaitse suus. Enam ma ei tööta ja kohe on parem, pean Ji kirjastust aga see on rohkem lemmikloom kui töö. Töö on karistus, karistus mõttelaiskuse eest, istusin oma aja kontorites ära, lasti hea käitumise eest vabadusse. Kapitalisti orjamisele ja meelelahutus- või müügimasina õlitamisele, oma südame verega õlitamisele muide, eelistan ma kamina ees võrkkiiges lugemist, mõtlemist ja filmikunsti hõrgutiste luusse laskmist. See on mõtestatud tegevus. Pealegi olen ma pärast lugemist parem kirjanik, õhtul pärast tööd olen ma samasugune tross nagu me kõik. Laastav on töö nii tervisele, moraalile kui pereelule. Töö on mürk.
4. Kas on raske olla eesti kirjanik?
Jah on küll, väga raske on olla eesti kirjanik. Õnneks ma ei ole loll eesti kirjanik vaid täiemõõduline luuletaja, eesti kirjanik on ainult Eestis kirjanik, mina olen seda alati ja igal pool. Fakt.
5. Sinu luule on uuenduslik ja radikaalne. Kas lugeja võiks oodata sult tulevikus ka lüürilist armastusluule kogumikku?
Igasugust valelikku sitta tuleb telekast ja muudest müügitorudest nii palju, et romantiline tegelikkusest põgenemise stamptekst peab surema, ehkki ta aitab teisejärgulistel annetel varjata seda, et neil pole midagi öelda. Ei, seda ila ma vorpima ei hakka. Ennem suren.
6. Kui sa poleks kirjanik, siis kes?
Siis ma oleks ballast, tarbiv tola, armetu olesklev onkiloon, karjääri ja või kasumit üritav konn, kehaliste naudingute ori – ühesõna loom mitte inimene.
7. Mida soovitad kirjandushuvilistele noortele, kes unistavad kirjanikuks saamisest?
Lugeda, lõputult lugeda ja peale lugemise soovitan ma üldse kõike, kirjanikule on igast asjast kasu aga kõigest pole vähimatki abi, kui sa ei loe vähemalt 400 lk päevas vähemalt kümne aasta jooksul. Kümme aastat, iga päev 400 lehekülge – see on miinimum, vaimne sandipajuk. Aga ma hoiatan, et kirjandus on tervistkahjustav ja vägivaldne distsipliin, midagi jooga ja kannibalismi vahepealset, tuleb ennast jäägitult pühendada kurat teab millele ja selle nimel kõik jalge alla trampida, eriti igasugused muud kirjutada üritavad tolgused, klassikud hukatakse muidugi kõige viimasena, sest enne tuleb neid lugeda, nad pähe õppida, elumahladest tühjaks imeda ja siis tuld. Nii see käib, endale tuleb tuumi teha nii raamaturiiulis, poeletil, meedias, kui laiade masside kubemes.
